Millist Eestit me nüüd tahame?

Kui üks asi on hästi ära tehtud, siis tekivad uued tegemist vajavad asjad.
Paremat ühiskonda - kõlab idealistlikult, eksole - ei saa kunagi päriselt ära teha. Sinna suunas saab aga eesmärke seada ja tasapisi liikudagi ning seejuures on teekond võib-olla olulisemgi kui kohalejõudmine.

Rainer Nõlvak ja co on ette võtnud uue asja, mille pealkiri on Minu Eesti ja alapealkiri võiks olla "unistus paremast ühiskonnast". Ekspressis ilmunud Nõlvaku artiklit kommenteerib oma blogis tabavalt eks-ta-ole nimeline kirjutaja: aasta kodanik unistab bürokraatiavabast otsedemokraatlikust Eestist.
Ma olen eks-ta-olega nõus , et ametnike igapäevase tegevuse jälgimine veebi kaudu ei looks tõhusamat riiki. Samas sellised uitmõtted pole Minu Eesti peamine point.

Nõlvak ärgitab mõtlema, kuidas üks või teine asi Eestis päriselt peaks käima ja küsib "Kui palju see sulle tegelikult korda läheb?" Neid asju, mida on vaja ära teha, on muidugi üüratult palju aga millised on meie jaoks kõige tähtsamad? Mille peale meie ühist raha kulutada? Mis võivad olla lihtsad, tee-see-ise-ära-lahendused keerulistele probleemidele? Koos arutades saab selgemaks, kus suunas tasub tegutsema hakata.

Mulle tundub, et selle algatuse point ongi teekonnas ehk Nõlvaku sõnul "arutlevas rahvademokraatias" samavõrd kui tulemuses.

Kuidas mõjub kodanikega suhtlemine halduskoormusele?

Tundub ehk natuke veider lähenemine, aga just sellisel teemal ma äsja Brüsselis esinemas käisin.
Kutse tuli epractice.eu - portaalilt, mis koondab põnevat infot e-valitsemise kohta. Portaalist leiab uudiseid e-riigi praktikate kohta, võimalusi taotleda oma projektideks raha ning hulga inimesi, kes tegelevad samasuguste e-asjadega.

Eesti e-saavutusi on ingliskeelsete case-kirjeldustena avaldatud 9. Nende seas ka osalusveeb.
Seminari korraldajad võtsidki ühendust selle case põhjal. Et oleks vaja näidet, kuidas vähendada kodanike vaeva riigiga suhtlemisel ja vastupidi.

Tavaliselt räägitakse halduskoormuse puhul tõhusast valitsemisest - sellest, kuidas teha vähema reguleerimisega rohkem asju korda. Näiteks riigile on koormav, kui ta peab mingi oma kehtestatud seaduse täitmise kontrollimiseks kulutama palju ametnike aega ja järelikult riigi raha. Ettevõttele on koormav, kui ta peab esitama liiga palju aruandeid, selmet iga ametkond võiks vajaminevad andmed riigi infosüsteemidest lihtsalt välja otsida. Loe näiteks, mida sellest arvab Siim Raie - ta rääkis sel teemal riigiametnike foorumil. Tema meelest tuleks tehnoloogiat kasutada, et kodanike elu kergemaks teha. Samuti soovitas ta kaasata sihtgruppi nendele mõeldud lahenduste väljatöötamisse.

Kodanikule on koormav, kui ta peab oma mure või ettepanekuga pöörduma mitmesse ametkonda. Kui ta ei leia üles seda infot, teenust või seadust, mida tal parasjagu vaja on.
Osalusveebis saab ta oma ettepaneku kirja panna ning see suunatakse edasi õigesse kohta - pädevale ametkonnale vastamiseks.

Selge see, et uute ideedega tegelemine ja kirjadele vastamine küll ametnike halduskoormust ei vähenda. Samuti eelnõude läbiarutamine kodanikega toob pigem tööd juurde. Aga kui see tegemata jätta, siis tekivad uued hädad. Riik muutub õhukeseks ja ametnikud tõhusaks nagu robotid. Ja siis küsime jälle, kas sellist riiki tahtsimegi? Kas eelistame vähem seadusi või pigem selliseid, mis kodanikele korda lähevad?

Riigikogu kiidab Loomakaitse Seltsi

Riigikogu pressiteatest loen, et maaelukomisjoni esimees Kalev Kotkas tõdeb, et koostöö Eesti Loomakaitse Seltsiga (ELS) on olnud sisukas.

„Maaelukomisjonil on hea meel, et koostöö sotsiaalpartneri Eesti Loomakaitse Seltsiga on olnud asjalik ja sisukas. Kokkuvõttes on Eesti Loomakaitse Seltsi poolt tehtud üheteistkümnest ettepanekutest ühel või teisel moel lahendatud kaheksa, üks ei leidnud arvestamist ja kahe ettepaneku kallal töö jätkub."
Jutt käib loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõust, mille suhtes polnud üksmeelt kerge leida.
Seaduseelnõu menetlemisel osalenud ELSi esindajad andsid käesoleva aasta alguses Riigikogule üle ettepanekud riikliku loomakaitsesüsteemi muutmiseks koos 51 014 interneti vahendusel kogutud allkirjaga.

Linnateater vs Kultuurikatel

Kusjuures ma ei julgeks 100% nõustuda hullunud kommentaatoritega, et see Edgari viimane rahvaküsitlus nii kohutav on. Edgar muidugi on, aga kui seda korraldaks keegi teine? Tahame ju, et rahvas ka suuri asju otsustaks, ja mu arust ei saa öelda, et siin võrreldakse võrreldamatut.

Pigem on ülesandepüstitus iseäranis intrigeeriv ja mulle meeldiks see mingile väitlusrühmale või ühele kogukonnale siduvalt otsustada anda, kuigi pigem konsensuslikult, mitte neetud demokraatiaga.

Kultuurilembelistele oleks ju palju lihtsam otsustada anda kas Linnateater või vabadusesammas; kas Kultuurikatel või Ülemiste mitmetasandiline ristmik. Autojuhid valiks midagi muud, looduskaitsjad kolmandat, penskarid neljandat jne. Kui raha ikka nii vähe on, tuleb teha igasuguseid valikuid, kärpida kõike, seada valusaid prioriteete jne.

Mina näiteks ei suuda otsustadagi selles valikus; nii et minu arust on tegemist eelkõige erakordselt põneva eksperimendiga ja hääletustulemusest rohkem huvitab mind arenev diskussioon.

mäsu jätkub

Eile üritas Kalev Meedia reporter pool päeva kaasamise teemal lugu teha, oli kuri, et Ansip keeldus Tartus intervjuust, kuna "pole EMSLi kirjaga veel tutvuda jõudnud" vms. Räägime siis kuu aja eest saadetud kirjast. Lugu lõpuks ei tulnudki, kuna "toimetaja ei näinud teemat". Peaminister ka ei näe.

Samuti oktoobris tegid ühispöördumise ka noorteühendused ja nüüd saatsid ametiühingute härrad samalaadse ühisprotest. Tea, kas kujuneb ka mingi reljeefsem foon lõpuks välja või vajub ikka ära jälle? Või mida ikkagi teha?

Kommenteeri, Hille, anonüümselt :)

Tehke mu tänav korda!

Briti tuntuim e-demokraatia tegelane Tom Steinberg räägib Guardianis oma töödest ja oma organisatsiooni My Society tulevikust.

Steinberg ja Co on olnud pea kõikide algatuste taga, mis toovad riiki kodanikule lähemale ja vastupidi, muidugi kasutades veeb 2.0 võimalusi. Eriti vabavaralisi.

Tahad teada, milline on rahvaesindajate tegelik tööviljakus? - theyworkforyou.com
Miks on peaministri kodukal 9 miljonit allkirja e-petitsioonidele?
Sõitsid jalgratta teeaugus sodiks? - kaeba kohalikule omavalitsusele.

Steinbergi iroonilisi kuid revolutsioonilisi sõnumeid kuulatakse võimukoridorides tähelepanelikult. Hiljuti andsid Tom ja teised eksperdid valitsusele soovitusi, kuidas infoühiskonnas ellu jääda ja riiki reformida - loe Power of Information review ja valitsuse kommentaare.

Raportis pannakse valitusele südamele toetada kodanike väljapakutud innovaatilisi lahendusi ning teha avaliku teabe kättesaamine lihtsamaks ja mugavamaks. Ikka eesmärgiga anda inimestele ja ühendustele rohkem infot ja rohkem voli, et enda ja ühiskonna suhtes otsuseid teha ja elu-olu parandada.

Põhiseadus + Veeb 2.0 = e-demokraatia

Vaikselt aga visalt on tehnomaailm end riigitegelaste juttudesse sisse söönud. E-riigi asemel räägitakse pigem e-valitsemisest. See ei tähenda mitte ainult mugavamaid teenuseid, vaid paremat suhtlust kodanike ja riigi vahel.

Rahvusvahelistel konverentsidel võib parlamendiliikmete või tipp-ametnike suust kuulda sõnu nagu e-osalemine, e-demokraatia. Praegu valmistavad oma e-demokraatia soovitusi ette nii Euroopa Nõukogu kui OECD. E-valitsemist näevad meist kogenumad riigid kui päästerõngast demokraatia pankrotist. Selles kriisis pole tegu rahandus- ja majandusraskustega – see, mis kahaneb ja kuivab, on hoopis usaldus riigi ja inimeste vahel. Valimistel ei viitsita osaleda, erakondade liikmeskond vananeb, riigi info ja otsuste vastu ei tunta huvi.

Veeb 2.0 maailmas on oluline sotsiaalne meedia ehk lingid inimeste vahel: kõik vikid ja blogid ja muud võimalused infot luua ja jagada. Kui inimene neid kanaleid niikuinii kasutab, siis miks mitte ajada nende kaudu ühiskonnale olulist asja? Näiteks aktiivse kodanikuna avaldada e-kanalites oma arvamust riigi otsuste suhtes. Ning vastupidi – riik peaks otsima teed inimeste (virtuaalsesse) suhtevõrgustikku.

Aga mis puutub siia põhiseadus? Aga niimoodi, et meil kõigil on õigus infot saada ning samuti oma ideid ja arvamusi vabalt levitada. Kuidas ja milliste kanalite kaudu seda õigust kasutada – selles on küsimus.

Juristid soovivad kaasamist

Näe, ma ei pannud tähelegi, et juristide liidu juht Priidu Pärna mainis oma neljapäevases kolumnis ka kaasamise vajalikkust ning kodanikuharidustki. Mitte, et ma mäletaks, et ta Justiitsministeeriumi kantslerina nüüd suur kaasamise fanaatik olnuks, aga ikkagi tore. Ma oleks sisimas pigem arvanud, et tähtsate juristide meelest on õigusloome just spetsialistide asi. Õnneks eksisin.

"Õigusriigi tagatiseks on õigusnihilismi ehk õiguse eitamise vastu seismine. Meie kooliprogrammis tuleb paremini selgitada, kui tähtis on kinni pidada õigusest kui ühiskondlikust kokkuleppest. Liikluseeskirja eiramine on näide, kuidas kogukonna arusaam reeglitest on omandanud täiesti teise kuju võrreldes kirjutatud õigusega. 

Õigusest kinnipidamist aitaks tugevdada ka see, kui õigusloome kujundamisse kaasataks rohkem kodanikuühiskonda, kuid kahjuks teeb selles osas tegelik elu vähikäiku. Hoolimata lubadustest valimisprogrammides."

Kogu lugu

Kolm head lugemist

Hannes Rumm illustreeris Linnalehes ja oma ajaveebis toredalt igapäevast kaasamist/informeerimist. Elementaarne, aga no ei tule miskipärast ametnikud mõne asja peale, ega Eestis kodanikudki veel alati, et õu, me saame ju ise oma asju korraldada.

Teise näite tõin ise hea kodaniku ajaveebis, kuidas Riigikogu liikmetega suhtlus mingitel tingimustel käia võiks. Nimetaksin samuti kaasamiseks.

No ja mööda ei saa Noam Chomsky intekast tänases EPLis - naersin täna KATA seminarile kõndides kõva häälega tänaval, kuigi kurb oli ikka ka. Lugege: kodanikest, ühiskonnast, otsuste tegemisest jpm.

Ideekonkursi preemia sai Maiko Mõtsar

Maiko Mõtsari idee tunnistati parimaks siseministeeriumi ideekonkursil "Lihtne elu - aita avalikke teenuseid paremaks teha".

Mõtsar soovitas avada interneti kaudu end ID-kaardiga tuvastanud inimesele ligipääs ka dokumentidele, mida avalikku dokumendiregistrisse ei lisata, kuid mis teda puudutavad. Selline lahendus võimaldaks sidet omavalitsuse ja elaniku vahel märgatavalt tugevdada ja suhtlemist oluliselt lihtsustada. Näiteks saaks inimene sel moel kiirelt ülevaate tema poolt esitatud avalduste menetlemise seisust, seda puudutavate koosolekute protokollidest või otsustest jne.

Idee autor saab preemiaks 15 000 krooni, au ja kuulsuse. Viimane tähendab seda, et ideega hakkab tegelema siseministeeriumi meeskond, kes veab omavalitsuste ühtse dokumendihalduslahenduse loomise projekti.



Vt ka seda postitust

Igaühe hinges on revolutsioon

Viimase poole aasta jooksul on toimunud kolm asja, mis mulle kinnitasid, et Eesti inimestel on osalemise soov olemas.

Esimene oli ühine prügikoristus Teeme ära. Kodanikud käärisid käised üles ja tegid platsi puhtaks. Riik oli toeks – keskkonnaministeerium ja kes kõik veel andsid raha ning sajad riigiametnikud olid samuti metsast prahti välja sikutamas. Kõik ajasid ühist asja, sest tegutseda oli vaja: prügimajanduse regulatsioonid polnud õiget tulemust andnud.

Teine oli harras hetk Viljandi folgil. Kaevumäel laulis Svjata Vatra ja temaga koos tuhanded inimesed: „Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida….“ Tabasin midagi tuttavat – jah, samasugust siirast ühistunnet kogesin millalgi laulva revolutsiooni päevil. Oh kui hea, et see on igal ajal olemas!

Pärast öölaulupidu pole selles üldse vaja kahelda. Seda kolmandaks.

Agu kirjutab, et osalemine tekib siis, kui erinevad huvid kokku puutuvad. Ning et kokku lepitakse ühise huvi nimel. Ühiseid huve meil peaks ju jaguma – nagu näha ka toodud näidetest. No siis polegi ju muud vaja, kui kõigepealt oma huve ja arvamust väljendada! Kui hakatakse midagi tegema, tundub algul ikka, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Tasapisi selgub, et polegi nii hull – lõpuks tahavad mõlemad ühte ja sama asja. Veelgi parem, kui koos tegutsema asutakse. Nii ta tekibki - see osalemine.

P.S. Loe ka Maalehest, kuidas Andrus Norak kutsub kodanikke üles selga sirgu lööma, et "märksa julgemalt riigi- ja ka kohaliku võimu absurdseid ja mittemõistlikke otsuseid vaidlustada." Juhan Kivirähk nägi öölaulupeol rahva ühtekuuluvust, kuid muretseb, et ühiskonna tegemistesse ei ole kaasatud kõik grupid. Marju Lauristin esitab Postimehes küsimuse, kuidas koostegemise ja isealgatamise energiat rohkem rakendada? Enn Soosaar soovitab poliitikutele märgata rohkem kodanikuühiskonda.

Töötava osalusdemokraatia suunas

Osalusdemokraatiat mõistan üldjoontes erinevate huvide kokkupuutel nende üle arutamist ja kokkuleppimist üldistest huvidest lähtuvalt. Ühiskonnas on osalemise osalised Riigikogu, valitsusasutused, erakonnad ning huve esindavad organisatsioonid ja kodanikuühendused. Tasub mõelda, millised on neist kellegi võimalused, valmisolekud ja motivatsioon toimida osalusdemokraatlikult.

Pika sammu on edasi astunud valitsus riigikantselei ja regionaalministri eestvedamisel. Valminud on kaasamise head tavad, rakendunud kaasamiskoordinaatorid ministeeriumites, mõnes ka reeglid headest tavade alusel töötamiseks. Vähem on tegeletud strateegiliste partnerite selge määratlemisega, kuigi osasid neist sellisena käsitletakse, ja partnerluslepingu alusel koostöö käivitamisega, mis sisaldaks kummagi poole osalustegevusi, –kohustusi ja vastutust, teatud võimalused on ministeeriumite kodulehtedel. Laiemaks osalemiskanaliks avalikkusele on riigikantselei loonud osale.ee portaali, mis on samuti sidustatud ministeeriumitega. Tehtu ja selle arengud on tõstnud esile ühe osalemispartneri – valitsusasutused. Seal on kasvamas sellekohane valmisolek.

Kuni ühendused taotlesid ja valitsusasutused väga ei hoolinud osalemisinstrumentide väljatöötamisest, võis uskuda, et rakendamisjärgselt hakatakse neid energiliselt kasutama. Seda paraku ei juhtunud. Ministeeriumid ei saa just sageli konstruktiivseid ettepanekuid. Osalemisveeb töötab pea tühikäigul ka puhtalt ühenduste eelnõude arutamisel (Shveitsi kodanikuühenduste Fond), rääkimata valdkondlikest eelnõudest.

Ühendused algatasid suunavõtu osalusdemokraatiale - EKAK, kuid on nüüd jäänud tagakõmpijaks. Ministeeriumid, mõistnud vajadust, on kiiresti omandanud oskusteabe, neil on korraldustöö kogemused, piisavalt inimesi jmt. Ühendused vaevlevad endiselt ressursipuuduses ning on kapseldunud projektide taotlemisse ja elluviimisse. Neil on küll ideid, kuid sageli jääb vajaka oskustest, inimestest ja motivatsioonist, et need ametnikele arusaadavalt esitada ja argumenteeritult kaitsta. Ehitatav osalemismudel on kodanikuühendused orienteerinud koostööle ministeeriumitega – sealt on tulnud peamised rahad, seal toimuvad arutelud. Seni on eraldatud ressurss aga ikkagi projektikeskne ning ei motiveeri olema osalemispartneriks. Tasuks kaaluda, mis seda motiveeriks.

Ehk võiks ühendustele osalemiskanaliks olla poliitikud Riigikogus ja erakondades? Kindlasti, kuid sealt poolt ei ole näha piisavat avatust ja kanaleid osalemiseks. Avalikke kuulamisi praktiseeritakse haruharva. Võib saata kirja komisjoni, fraktsiooni, erakonda või poliitikule. See ei ole läbipaistev ja pole teada, mis sellele üldse järgneb. Pahatihti ei tule vastustki. Kohtumised valijatega - sellest küll räägitakse, aga keegi ei ole neid näinud. Üha enam tundub, et seadusandlikul võimutasandil ei toimugi poliitilisi diskussioone, seal ei arutata põhiväärtuste ja nende kaitse üle, hääletatakse üksnes valitsuse pakutud eelnõude poolt. Poliitiline osalemispartner eelistab lobeerimist, kus kokkulepitu jääb avalikkuse eest varjule. Kas see peabki nii olema?

Samasugune on naljaga pooleks osalemisvalmidus ka KOV-ides – mitte keegi ei suuna osalemishuvi „omavolikogule”, vaid ikka omavalitsusele, tihti valitsejale endale, kellest kõik sõltubki. KOV asjaajamine on enamasti läbipaistmatu. Kuidas avada KOV-id osalemisvalmiks?

Valitsus on tajunud osalusdemokraatia rolli ning käivitas sel aastal Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK). Andis selleks ressursi. KÜSK püüab ühendusi osalemisvõimes järje peale aidata. Esimesed toetused on eraldatud ja kogemused saadud. Me ei ole kavandanud ennast paigal tammuma. Tahame töötada avatult, avalikult ja saada osalejatelt tagasisidet ja edasiviivaid ideid. Käivitasime kodulehel asjakohase foorumi. Kahjuks ka nii olulisel teemal, kui seda on ühenduste rahastamine, ei ole ühendustel olnud midagi meile arutamiseks pakkuda. Küll aga on mitmeid edasiviivaid ideid laekunud toimunud taotlusvoorude käigus. Juba esmane sihtkapitali kogemus innustab ja tugevdab usku, et ühenduste osalemisvõimekus lähiaastatel paraneb.

Agu Laius

Algab kodanikualgatuse toetamise arengukava muutmine

Pealkiri on igav, aga iseenesest peaks see teema olema igavesti sisukas ja enam-vähem kõiki puudutama. Räägin, mis praegu toimub.

Eestis on teadupoolest juba 2002. aastal parlament ja vabaühendused paika pannud, millist ühiskonda me ehitame ja kuidas seda koos teeme. Lepse reega järgnev just läinud pole, aga 2007-2010 aastast rakendatakse koostöö aluseks olevat „Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni“ (EKAK) teise pika nimega dokumendi põhjal: „Kodanikualgatuse toetamise arengukava“ (KATA). August lõpus algab nüüd taas KATA kõpitsemine järgmiseks perioodiks, Siseministeeriumi juhtimisel ja ametlikus kaasatavate listis on ligi 30 isikut/asutust, ja teemade seas muidugi kaasaminegi.

Eks näeb, kas plaanitud neljast seminarist tolku ka on, kuna mingid summad tuleval aastal nagunii riigieelarves ei suurene ja arenguhüppeid mina isiklikult ei oota. Siiski püüab EMSL kaasata KATA muutmisse võimalikult palju ühenduste arvamusi ja ise jagame meile kättesaadavat infot oma veebis. Selle blogi ühenduste-poolsed lugejad – kel rohkem huvi kiirema info vastu, andke endist teada alari@ngo.ee.

Taustaks, et üldiselt pole me EMSLis kunagi KATAst ka väga kõrgelt arvanud, kuna see on olnud mingi riigiasutuste omavahel plaanitav ja elluviidav, väga suuresti niigi olemas olevate plaanide kokkuvõte, kuhu uute teemadega on väga raske nii SiMil kui ühendustel sisse murda, nii et KATA ise ei kavandagi enamasti mingit arengut ja sellega tegelemisele kulub lihtsalt koledalt aega.

Aga paremat meil siiani pole, nii et ka ideed kodanikuühiskonna tugevdamise strateegiliste baastekstide parandamiseks (või üldse ära kaotamiseks, kui sest tolku oleks...) on samuti igati oodatud! Taustaks veel teadmatuile: iga kahe aasta tagant toimub Riigikogus ka arutelu kodanikuühiskonna hetkeseisust, viimaseid ja varasematki saab lugeda samuti EMSLi kodukalt.

Ettevõtjate ühendused suurendavad osalust poliitikate kujundamisel

Augustis käivitus mahukas programm, mis tugevdab ettevõtjate ühendusi.

Programmis keskendutakse sellele, kuidas saaksid ettevõtjate liidud tõhusamalt liikmeid kaasata ja neile teenuseid pakkuda. Eesmärgiks on saada tugevamaks partneriks läbirääkimistel riigiga ja õigusaktide mõjude hindamisel. Nii paraneb õigusloome kvaliteet ja kujuneb soodsam ettevõtluskeskkond.

Programmi veab Tööandjate Keskliit, osalevad 30 organisatsiooni, sealhulgas Kaubandus-Tööstuskoda, EVEA jt. Raha saadi Euroopa Sotsiaalfondist.


Kadri Seeder, Eesti Tööandjate Keskliit

Noorte liikluskasvatuseks oodatakse koolide ja omavalitsuste initsiatiivi

Kolmapäeval, 13. augustil Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis kogunenud Liikluskomisjon keskendus liiklusohutusele ja leidis, et oluline on senisest suurem koolide ja koolieelsete lasteasutuste osalemine liikluskasvatuses.

Maanteeameti ettekandest selgus, et tänavu esimese kuuga on vähenenud nii kannatanutega liiklusõnnetuste arv kui ka õnnetustes viga saanud ja hukkunute arv - põhjuseks turvavööde kohusetundlikum kasutamine. Samas on uue probleemina kerkinud jalgratturite, mopeedi- ja mootorrattajuhtidega toimuvad õnnetused ja seda eriti noorte seas.

Liikluskomisjon leidis, et kohalikud omavalitsused võiksid koole rohkem motiveerida tegelema noorte liikluskasvatusega, näiteks jalgratta- ja mopeedisõidu kursuste korraldamine jm klubiline tegevus aitaks tõsta noorte liikluskultuuri. Samuti tuleks koolides liiklustundidesse regulaarselt kaasata politseinikke.

Gea Otsa,
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi avalike suhete nõunik

Eesti e-osaluse kogemusest loodi rahvusvaheline toode

Euroopa Liidu toel on valmis saanud Eesti esimese osalusdemokraatia portaali Täna Otsustan Mina ehk TOMi uus versioon. Eesmärk on viia Eesti kogemus rahvusvahelisele areenile.

Kodupublikule esitleti seda uudistoodet juunis e-demokraatia konverentsil. Rahvusvahelisele ringile toimus webinar.

Huvilised välismaal saavad tutvuda tarkvaraga ja selle saamislooga netis ja testida. Kuna tegu on avatud lähtekoodiga, siis võib tarkvara kohandada tasuta kasutuseks ükskõik kus riigis või kohalikus omavalitsuses. Huvilistel võtta ühendust kas riigikantselei või e-Riigi Akadeemiaga.

Eesti on e-valitsemises kõrgel kohal

2008. aasta e-valitsemise raport näitab Eestit heas valguses. Valmisolek e-valitsemise rakendamiseks on meil väga hea - 182 uuritud riigi hulgas oleme 13. kohal. Uuringus väidetakse siiski, et vähesed riigid on suutnud liikuda e-lahenduste pakkumiselt edasi ning saavutada IKT infrastruktuuri, valdkonna poliitika, teenusepakkujate suutlikkuse ja kasutajate teadlikkuse koosmõju.

Üllatuslikult oleme eriti kõrgel, koguni kaheksandal kohal e-osaluse indeksiga. Osalus tähendab siinkohal riigi partnerlust valitsusväliste osapooltega –need on näiteks kodanikuühendused, esindusorganisatsioonid, huvigrupid – oluliste otsuste kujundamise juures. E-osalemisel kasutavad kodanikud internetti peamise kanalina, et pidada riigiga dialoogi ja avaldada oma arvamust. Kõik seisukohad on veebilehel avalikult näha. Kommentaaride kaudu on võimalik mõttekaaslastele toetust avaldada või siis vastu vaielda. Erinevalt online meediast saab kodanik osalusveebi kaudu ametnikult ka vastuse.

Eesti keskne osalusveeb muudab riigi otsused avatumaks. Siin kutsuvad ametnikud huvilisi avaldama arvamust eelnõude kohta. Kodanik saab omalt poolt teha valitsusele ettepanekuid, kuidas Eesti elu paremaks muuta.

Osalusveebi ideed võistlevad preemia pärast

Sel nädalal on osalusveebis võimalik kaasa rääkida mitmel teemal.

Ideekonkursil „Lihtne elu“ on siseministeerium välja pannud kopsaka preemia parimale ideele, kuidas avalikke teenuseid arendada. Osaleda saab kuni 15. augustini

Eesti majanduskasvu ja tööhõive kava arutelu kestab kuni 17. augustini. Eesti majanduse edendamiseks on välja pakutud üle150 konkreetse algatuse. Uued ideed ja lahendused on teretulnud!

Kuidas kodanikud e-riigis paremini asju ajada saaksid? Seda saab teada hartast Igaühe õigused e-riigis

Siseministeerium uuendab planeerimisseadust. Muuhulgas oodatakse ettepanekuid, kuidas tagada paremat kaasatust?

Oodatud on arvamused selle kohta, kuidas täiendada keskkonnatasude seadust.
Sotsiaalministeerium kavandab muudatusi koolitervishoius.

Kodanikud on osalusveebis esitanud mitu põnevat ideed. Näiteks soovitab Jaanus Nurmoja teha kõrge palga maksjale soodustusi. Rauno Luiv pakub idee, kuidas muuta raamatupidamine paberivabaks. Siim Kaevats tahab pargipinkide külge panna pistikud ja teha poodidesse iseteeninduskassad. Loe lähemalt