Igaühe hinges on revolutsioon

Viimase poole aasta jooksul on toimunud kolm asja, mis mulle kinnitasid, et Eesti inimestel on osalemise soov olemas.

Esimene oli ühine prügikoristus Teeme ära. Kodanikud käärisid käised üles ja tegid platsi puhtaks. Riik oli toeks – keskkonnaministeerium ja kes kõik veel andsid raha ning sajad riigiametnikud olid samuti metsast prahti välja sikutamas. Kõik ajasid ühist asja, sest tegutseda oli vaja: prügimajanduse regulatsioonid polnud õiget tulemust andnud.

Teine oli harras hetk Viljandi folgil. Kaevumäel laulis Svjata Vatra ja temaga koos tuhanded inimesed: „Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida….“ Tabasin midagi tuttavat – jah, samasugust siirast ühistunnet kogesin millalgi laulva revolutsiooni päevil. Oh kui hea, et see on igal ajal olemas!

Pärast öölaulupidu pole selles üldse vaja kahelda. Seda kolmandaks.

Agu kirjutab, et osalemine tekib siis, kui erinevad huvid kokku puutuvad. Ning et kokku lepitakse ühise huvi nimel. Ühiseid huve meil peaks ju jaguma – nagu näha ka toodud näidetest. No siis polegi ju muud vaja, kui kõigepealt oma huve ja arvamust väljendada! Kui hakatakse midagi tegema, tundub algul ikka, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Tasapisi selgub, et polegi nii hull – lõpuks tahavad mõlemad ühte ja sama asja. Veelgi parem, kui koos tegutsema asutakse. Nii ta tekibki - see osalemine.

P.S. Loe ka Maalehest, kuidas Andrus Norak kutsub kodanikke üles selga sirgu lööma, et "märksa julgemalt riigi- ja ka kohaliku võimu absurdseid ja mittemõistlikke otsuseid vaidlustada." Juhan Kivirähk nägi öölaulupeol rahva ühtekuuluvust, kuid muretseb, et ühiskonna tegemistesse ei ole kaasatud kõik grupid. Marju Lauristin esitab Postimehes küsimuse, kuidas koostegemise ja isealgatamise energiat rohkem rakendada? Enn Soosaar soovitab poliitikutele märgata rohkem kodanikuühiskonda.