Vaikselt aga visalt on tehnomaailm end riigitegelaste juttudesse sisse söönud. E-riigi asemel räägitakse pigem e-valitsemisest. See ei tähenda mitte ainult mugavamaid teenuseid, vaid paremat suhtlust kodanike ja riigi vahel.
Rahvusvahelistel konverentsidel võib parlamendiliikmete või tipp-ametnike suust kuulda sõnu nagu e-osalemine, e-demokraatia. Praegu valmistavad oma e-demokraatia soovitusi ette nii Euroopa Nõukogu kui OECD. E-valitsemist näevad meist kogenumad riigid kui päästerõngast demokraatia pankrotist. Selles kriisis pole tegu rahandus- ja majandusraskustega – see, mis kahaneb ja kuivab, on hoopis usaldus riigi ja inimeste vahel. Valimistel ei viitsita osaleda, erakondade liikmeskond vananeb, riigi info ja otsuste vastu ei tunta huvi.
Veeb 2.0 maailmas on oluline sotsiaalne meedia ehk lingid inimeste vahel: kõik vikid ja blogid ja muud võimalused infot luua ja jagada. Kui inimene neid kanaleid niikuinii kasutab, siis miks mitte ajada nende kaudu ühiskonnale olulist asja? Näiteks aktiivse kodanikuna avaldada e-kanalites oma arvamust riigi otsuste suhtes. Ning vastupidi – riik peaks otsima teed inimeste (virtuaalsesse) suhtevõrgustikku.
Aga mis puutub siia põhiseadus? Aga niimoodi, et meil kõigil on õigus infot saada ning samuti oma ideid ja arvamusi vabalt levitada. Kuidas ja milliste kanalite kaudu seda õigust kasutada – selles on küsimus.
Postitused
1 kommentaar:
/.../ mitte ainult mugavamaid teenuseid, vaid paremt suhtlust kodanike ja riigi vahel.
Idee ja eesmärk, kui selline on õilis ja üllas, kuid milline on tegelik kogemus? Loodud on keskkonnad, mis võimaldaksid kodanike ja ametnike vahelist suhtlemist, kuid ometigi on ju praktikas tulemus teine.
/.../ see, mis kahaneb ja kuivab, on hoopis usaldus riigi ja inimeste vahel. Valmistel ei viitsita osaleda, erakondade liikmeskond vananeb, riigi info ja otsuste vastu ei tunta huvi.
Usaludse puudumise, huvi ja akitiivsue vähenemine on pigem tingitud ja põhjustatud sellest, et kodanikel puudub usk, vastu on võetud ebapopulaarseid otuseid ja astutud on samme, mis lähevad laia kaarega mööda erakondade lubadustest.
Kõik see ja mitmete teiste negatiivsete tingimuste kokkulangemisel, ongi tulemuseks, see te rahval puudub usk ja soov osaleda ja olla kaasatud.
/.../ aktiivse kodanikuna avaldada e-kanalites oma arvamust riigi otsuste suhtes. Ning vastupidi /.../
Muutused peavad olema kindlasti vastastikused, ühetl poolt peab riik näitama ülesse suuremat huvi kodanike kaasamise vastu, teisalt peavad kodanikud saama ja olema teadlikud võimalusest. Osale.ee on hetkel ainukene viis, läbi mille, saavad kodanikud ja ametnikud omavahel suhelda, samas jääb aga ikkagi mulje, et riigi poolt on esindatud ainult need, kes ise järgivad kaasamise hea tava. Aga ülejäänud?
/.../ Kuidas ja milliste kanalite kaudu seda õigust kasutada - selles on küsimus.
Ideeliselt, mida rohkem on kanalieid, seda parem, saavad kaasatud kõik, ka need kellel puudub juurdepääs IKT-le, samas, mida vähem on kanaleid, seda selgem on struktuur. Küsimus on hoopis, kuidas viia selle ühe ja ainsa kanali olemasolu kodanikeni, nendeni, kes on aktiivsed, kes soovivad olla kaasatud ja kes soovivad osaleda.
Postita kommentaar