....kirjutab Villu Hansen Maalehes.
Ning siinsamaski blogis teeb kasutaja Tiuks ettepaneku, et E-riigis peaks olema oma suhtlusvõrgustiku rakendus ja igal riigiasutuse kodulehel peaks olema suhtlusvõrgustiku link.
Tiuks ehk Tiia arvab, et sellest ei piisa, kui edumeelsete ministeeriumite kodulehel - näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil on temaatilised ajaveebid ning olemas on osale.ee.
Igaüks peaks saama end huvitaval teemal riigiga suhelda, ilma et peaks otsima erinevate kodulehtede, rubriikide ja asutuste vahel.
Ootan huviga kommentaare ja ettepanekuid! Senised arvamused samal teemal on selles postituses
22.3.09
Mõttetalgutele!
Laupäeval toimus Minu Eesti mõttetalgute peaproov. Käisin seal minagi ja üsna mitu mõtet tuli pähe.
Esiteks, avatud ruumi meetod on tegija. Lihtsad ja selged reeglid tekitavad olukorra, kus mõtelda on mõnus ning inimesed väljendavad end vabalt. Algul tundus, et kära on rohkem kui villa. Siis aga, kui grupid end lahti rääkisid, hakkas ka lahendusi tulema. Lõpuks olid seinad suuri paberi täis, millel täitsa teostatavad ideed.
Teiseks tõi proov kindla usu, et 1. mail läheb mõtlemine massidesse. Proovis oli kohal väga erinevat rahvast - akadeemikuid ja telejuhte, psühholooge ja taaskasutuse fänne, gümnaasiumieelikuid ja nende vanaisasid. Kõigil tundus olevat põnev ja enamikul oli mõtteid, mida arutada.
Kolmandaks oli hea näha, kuidas osalemine inimesed rõõmsaks teeb. Kes tahab rohkem rääkida, kes kuulata, aga jagamine on põhiline. Nii need kogukonnad kasvavad. Nii need teeme-ärad tekivad.
Esiteks, avatud ruumi meetod on tegija. Lihtsad ja selged reeglid tekitavad olukorra, kus mõtelda on mõnus ning inimesed väljendavad end vabalt. Algul tundus, et kära on rohkem kui villa. Siis aga, kui grupid end lahti rääkisid, hakkas ka lahendusi tulema. Lõpuks olid seinad suuri paberi täis, millel täitsa teostatavad ideed.
Teiseks tõi proov kindla usu, et 1. mail läheb mõtlemine massidesse. Proovis oli kohal väga erinevat rahvast - akadeemikuid ja telejuhte, psühholooge ja taaskasutuse fänne, gümnaasiumieelikuid ja nende vanaisasid. Kõigil tundus olevat põnev ja enamikul oli mõtteid, mida arutada.
Kolmandaks oli hea näha, kuidas osalemine inimesed rõõmsaks teeb. Kes tahab rohkem rääkida, kes kuulata, aga jagamine on põhiline. Nii need kogukonnad kasvavad. Nii need teeme-ärad tekivad.
23.2.09
Valida tahad? Paberit määrida ei soovi?
Tellisin e-valijakaardi (või valija e-kaardi või kuidas tahate) ja sain ühtlasi ka oma eesti.ee aadressi ümber suunatud.
Tegu EI OLE sellega, et nüüd saan hääletada ainult digitaalselt. Seda ma teen niikunii, sest valimiskasti juurde ma tõepoolest ei pea vajalikuks kohale minna. Ning ID-kaarti võiks ju kasutada ka muuks kui jää kraapimiseks (mõeldes ühele reklaamikampaaniale).
Tegu ON loodus- ja muidu säästliku valikuga. Milleks trükkida massiliselt lendlehekesi ja toimetada neid postkastidesse, kust need otse prügikasti lähevad nagu linnaosa-reformi hääletuse üleskutsegi?
Tegu EI OLE sellega, et nüüd saan hääletada ainult digitaalselt. Seda ma teen niikunii, sest valimiskasti juurde ma tõepoolest ei pea vajalikuks kohale minna. Ning ID-kaarti võiks ju kasutada ka muuks kui jää kraapimiseks (mõeldes ühele reklaamikampaaniale).
Tegu ON loodus- ja muidu säästliku valikuga. Milleks trükkida massiliselt lendlehekesi ja toimetada neid postkastidesse, kust need otse prügikasti lähevad nagu linnaosa-reformi hääletuse üleskutsegi?
17.2.09
Kas teate neid portaale
Nii küsis Saar Poll rohkem kui tuhandelt inimeselt ja näedsa, 14% ütles, et osale.ee tuleb tuttav ette küll. Täname kõiki fänne!
Kusjuures teid on kaks korda rohkem kui eelmisel aastal. Siis tundis osalusveebi aadressi ära 6% küsitletutest.
Tegu on värske uuringuga, mis mõõtis Eesti inimeste internetikasutust ja küsis ka, kui rahul ollakse riigi e-teenustega. Ikka teatakse avalikke teenuseid suht vähe või siis lihtsalt ei osata neid ära tunda. Ühtegi avaliku sektori e-teenust ei osanud nimetada 45% kodanikest. Kuid näiteks eesti.ee tuntus on väga hea - see aadress oli tuttav tervelt 47%le.
Osalusveeb aga sai seekordsel infoühiskonna konverentsil veel ühe pai. Oleme koos TiDplussiga nimetatud Eesti esindajaks rahvusvahelisel konkursil e-kaasamise kategoorias. TiD+ on Eesti esimese demokraatiaportaali Täna Otsustan Mina uuendatud versioon, mida on võimalik kasutusele võtta kõikjal maailmas. Ekspordiartikkel ühe sõnaga. Osale.ee on aga ehe ja elus näide, mida selline demokraatiaportaal endast kujutab.
Kusjuures teid on kaks korda rohkem kui eelmisel aastal. Siis tundis osalusveebi aadressi ära 6% küsitletutest.
Tegu on värske uuringuga, mis mõõtis Eesti inimeste internetikasutust ja küsis ka, kui rahul ollakse riigi e-teenustega. Ikka teatakse avalikke teenuseid suht vähe või siis lihtsalt ei osata neid ära tunda. Ühtegi avaliku sektori e-teenust ei osanud nimetada 45% kodanikest. Kuid näiteks eesti.ee tuntus on väga hea - see aadress oli tuttav tervelt 47%le.
Osalusveeb aga sai seekordsel infoühiskonna konverentsil veel ühe pai. Oleme koos TiDplussiga nimetatud Eesti esindajaks rahvusvahelisel konkursil e-kaasamise kategoorias. TiD+ on Eesti esimese demokraatiaportaali Täna Otsustan Mina uuendatud versioon, mida on võimalik kasutusele võtta kõikjal maailmas. Ekspordiartikkel ühe sõnaga. Osale.ee on aga ehe ja elus näide, mida selline demokraatiaportaal endast kujutab.
16.1.09
Buum IKT sektoris
Ehitus- ja kinnisvarabuum on täiega otsas, aga see-eest hakkab vedama infotehnoloogia spetsidel. Viimane aeg on maakleritel ja muudel asjameestel detailplaneeringu lugemise asemel omandada programmeerimisoskus.
Üks miljard krooni saab lähiaastatel kasutada e-riigi arenguks, ütles majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsler Marika Priske eesti.ee teavituskampaania pressikonverentsil.
Mul on hea meel, et IT-firmade käsi hästi käib, aga üllatusin nende reaktsiooni peale (näiteks 14. jaanuari Äripäevas): tarvis on investeerida süsteemidesse-lahendustesse ja siis need eksportida.
Paremaid tarkvara-lahendusi on muidugi vaja, aga neid on juba üsna palju tehtud. Kui räägime sestsamast e-riigist, siis on meil põhiasjad olemas, maksude deklareerimine ja dokumentide vahetamine ja teenused ja registrid. Infosüsteeme on jalaga segada, mis erinevaks otstarbeks ja erinevatele kasutajatele mõeldud – vaata järgi eesti.ee-st.
Mis on puudu, et see, et neid teataks ja kasutataks! Praegu oskavad vaid vähesed nimetada avalikke e-teenuseid, mida nad kasutavad. Emori 2007. aasta uuring ütles, et 57% ehk ligikaudu 600 000 Eesti elanikku ei tunne mitte ühtegi avaliku sektori e-teenust. Enamikke süsteeme ja lahendusi, mida vaprad IT-mehed on e-riigi jaoks välja mõelnud, ei oska tavaline kodanik enda elus ettegi kujutada.
Igal juhul soovitan pilk peale heita infoühiskonna arendamise suundadele sel ja järgmisel aastal. Prioriteedid ja plaanitud rahasummad on must-valgel näha RISO pealiku Margus Püüa ettekandes.
Muuhulgas panustatakse inimeste teadmiste, oskuste ja osalusvõimaluste suurendamisele ning avalike teenuste, sealhulgas infoteenuste arendamisele. Seega liigume osale.ee arendamisel õiges suunas, sest osalusveeb ongi just nimelt riigiasjus info hankimiseks ja osalemiseks.
Tänuväärset tööd teevad Vaata Maailma projektid. Neis ei mõelda välja uut tehnolahendust, vaid õpetatakse ligi 100 000 inimest arvutit ja veebi kasutama. Minnakse kasvõi liikuva koolitusbussiga kohapeale, kui tarvis.
Tehnoloogilise ehitusbuumi asemel loodan, et hüppeline kasv tekib hoopis head lahenduste kasutajate arvus.
28.12.08
Millist Eestit me nüüd tahame?
Kui üks asi on hästi ära tehtud, siis tekivad uued tegemist vajavad asjad.
Paremat ühiskonda - kõlab idealistlikult, eksole - ei saa kunagi päriselt ära teha. Sinna suunas saab aga eesmärke seada ja tasapisi liikudagi ning seejuures on teekond võib-olla olulisemgi kui kohalejõudmine.
Rainer Nõlvak ja co on ette võtnud uue asja, mille pealkiri on Minu Eesti ja alapealkiri võiks olla "unistus paremast ühiskonnast". Ekspressis ilmunud Nõlvaku artiklit kommenteerib oma blogis tabavalt eks-ta-ole nimeline kirjutaja: aasta kodanik unistab bürokraatiavabast otsedemokraatlikust Eestist.
Ma olen eks-ta-olega nõus , et ametnike igapäevase tegevuse jälgimine veebi kaudu ei looks tõhusamat riiki. Samas sellised uitmõtted pole Minu Eesti peamine point.
Nõlvak ärgitab mõtlema, kuidas üks või teine asi Eestis päriselt peaks käima ja küsib "Kui palju see sulle tegelikult korda läheb?" Neid asju, mida on vaja ära teha, on muidugi üüratult palju aga millised on meie jaoks kõige tähtsamad? Mille peale meie ühist raha kulutada? Mis võivad olla lihtsad, tee-see-ise-ära-lahendused keerulistele probleemidele? Koos arutades saab selgemaks, kus suunas tasub tegutsema hakata.
Mulle tundub, et selle algatuse point ongi teekonnas ehk Nõlvaku sõnul "arutlevas rahvademokraatias" samavõrd kui tulemuses.
Paremat ühiskonda - kõlab idealistlikult, eksole - ei saa kunagi päriselt ära teha. Sinna suunas saab aga eesmärke seada ja tasapisi liikudagi ning seejuures on teekond võib-olla olulisemgi kui kohalejõudmine.
Rainer Nõlvak ja co on ette võtnud uue asja, mille pealkiri on Minu Eesti ja alapealkiri võiks olla "unistus paremast ühiskonnast". Ekspressis ilmunud Nõlvaku artiklit kommenteerib oma blogis tabavalt eks-ta-ole nimeline kirjutaja: aasta kodanik unistab bürokraatiavabast otsedemokraatlikust Eestist.
Ma olen eks-ta-olega nõus , et ametnike igapäevase tegevuse jälgimine veebi kaudu ei looks tõhusamat riiki. Samas sellised uitmõtted pole Minu Eesti peamine point.
Nõlvak ärgitab mõtlema, kuidas üks või teine asi Eestis päriselt peaks käima ja küsib "Kui palju see sulle tegelikult korda läheb?" Neid asju, mida on vaja ära teha, on muidugi üüratult palju aga millised on meie jaoks kõige tähtsamad? Mille peale meie ühist raha kulutada? Mis võivad olla lihtsad, tee-see-ise-ära-lahendused keerulistele probleemidele? Koos arutades saab selgemaks, kus suunas tasub tegutsema hakata.
Mulle tundub, et selle algatuse point ongi teekonnas ehk Nõlvaku sõnul "arutlevas rahvademokraatias" samavõrd kui tulemuses.
30.11.08
Kuidas mõjub kodanikega suhtlemine halduskoormusele?
Tundub ehk natuke veider lähenemine, aga just sellisel teemal ma äsja Brüsselis esinemas käisin.
Kutse tuli epractice.eu - portaalilt, mis koondab põnevat infot e-valitsemise kohta. Portaalist leiab uudiseid e-riigi praktikate kohta, võimalusi taotleda oma projektideks raha ning hulga inimesi, kes tegelevad samasuguste e-asjadega.
Eesti e-saavutusi on ingliskeelsete case-kirjeldustena avaldatud 9. Nende seas ka osalusveeb.
Seminari korraldajad võtsidki ühendust selle case põhjal. Et oleks vaja näidet, kuidas vähendada kodanike vaeva riigiga suhtlemisel ja vastupidi.
Tavaliselt räägitakse halduskoormuse puhul tõhusast valitsemisest - sellest, kuidas teha vähema reguleerimisega rohkem asju korda. Näiteks riigile on koormav, kui ta peab mingi oma kehtestatud seaduse täitmise kontrollimiseks kulutama palju ametnike aega ja järelikult riigi raha. Ettevõttele on koormav, kui ta peab esitama liiga palju aruandeid, selmet iga ametkond võiks vajaminevad andmed riigi infosüsteemidest lihtsalt välja otsida. Loe näiteks, mida sellest arvab Siim Raie - ta rääkis sel teemal riigiametnike foorumil. Tema meelest tuleks tehnoloogiat kasutada, et kodanike elu kergemaks teha. Samuti soovitas ta kaasata sihtgruppi nendele mõeldud lahenduste väljatöötamisse.
Kodanikule on koormav, kui ta peab oma mure või ettepanekuga pöörduma mitmesse ametkonda. Kui ta ei leia üles seda infot, teenust või seadust, mida tal parasjagu vaja on.
Osalusveebis saab ta oma ettepaneku kirja panna ning see suunatakse edasi õigesse kohta - pädevale ametkonnale vastamiseks.
Selge see, et uute ideedega tegelemine ja kirjadele vastamine küll ametnike halduskoormust ei vähenda. Samuti eelnõude läbiarutamine kodanikega toob pigem tööd juurde. Aga kui see tegemata jätta, siis tekivad uued hädad. Riik muutub õhukeseks ja ametnikud tõhusaks nagu robotid. Ja siis küsime jälle, kas sellist riiki tahtsimegi? Kas eelistame vähem seadusi või pigem selliseid, mis kodanikele korda lähevad?
Kutse tuli epractice.eu - portaalilt, mis koondab põnevat infot e-valitsemise kohta. Portaalist leiab uudiseid e-riigi praktikate kohta, võimalusi taotleda oma projektideks raha ning hulga inimesi, kes tegelevad samasuguste e-asjadega.
Eesti e-saavutusi on ingliskeelsete case-kirjeldustena avaldatud 9. Nende seas ka osalusveeb.
Seminari korraldajad võtsidki ühendust selle case põhjal. Et oleks vaja näidet, kuidas vähendada kodanike vaeva riigiga suhtlemisel ja vastupidi.
Tavaliselt räägitakse halduskoormuse puhul tõhusast valitsemisest - sellest, kuidas teha vähema reguleerimisega rohkem asju korda. Näiteks riigile on koormav, kui ta peab mingi oma kehtestatud seaduse täitmise kontrollimiseks kulutama palju ametnike aega ja järelikult riigi raha. Ettevõttele on koormav, kui ta peab esitama liiga palju aruandeid, selmet iga ametkond võiks vajaminevad andmed riigi infosüsteemidest lihtsalt välja otsida. Loe näiteks, mida sellest arvab Siim Raie - ta rääkis sel teemal riigiametnike foorumil. Tema meelest tuleks tehnoloogiat kasutada, et kodanike elu kergemaks teha. Samuti soovitas ta kaasata sihtgruppi nendele mõeldud lahenduste väljatöötamisse.
Kodanikule on koormav, kui ta peab oma mure või ettepanekuga pöörduma mitmesse ametkonda. Kui ta ei leia üles seda infot, teenust või seadust, mida tal parasjagu vaja on.
Osalusveebis saab ta oma ettepaneku kirja panna ning see suunatakse edasi õigesse kohta - pädevale ametkonnale vastamiseks.
Selge see, et uute ideedega tegelemine ja kirjadele vastamine küll ametnike halduskoormust ei vähenda. Samuti eelnõude läbiarutamine kodanikega toob pigem tööd juurde. Aga kui see tegemata jätta, siis tekivad uued hädad. Riik muutub õhukeseks ja ametnikud tõhusaks nagu robotid. Ja siis küsime jälle, kas sellist riiki tahtsimegi? Kas eelistame vähem seadusi või pigem selliseid, mis kodanikele korda lähevad?
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
