Millist Eestit me nüüd tahame?

Kui üks asi on hästi ära tehtud, siis tekivad uued tegemist vajavad asjad.
Paremat ühiskonda - kõlab idealistlikult, eksole - ei saa kunagi päriselt ära teha. Sinna suunas saab aga eesmärke seada ja tasapisi liikudagi ning seejuures on teekond võib-olla olulisemgi kui kohalejõudmine.

Rainer Nõlvak ja co on ette võtnud uue asja, mille pealkiri on Minu Eesti ja alapealkiri võiks olla "unistus paremast ühiskonnast". Ekspressis ilmunud Nõlvaku artiklit kommenteerib oma blogis tabavalt eks-ta-ole nimeline kirjutaja: aasta kodanik unistab bürokraatiavabast otsedemokraatlikust Eestist.
Ma olen eks-ta-olega nõus , et ametnike igapäevase tegevuse jälgimine veebi kaudu ei looks tõhusamat riiki. Samas sellised uitmõtted pole Minu Eesti peamine point.

Nõlvak ärgitab mõtlema, kuidas üks või teine asi Eestis päriselt peaks käima ja küsib "Kui palju see sulle tegelikult korda läheb?" Neid asju, mida on vaja ära teha, on muidugi üüratult palju aga millised on meie jaoks kõige tähtsamad? Mille peale meie ühist raha kulutada? Mis võivad olla lihtsad, tee-see-ise-ära-lahendused keerulistele probleemidele? Koos arutades saab selgemaks, kus suunas tasub tegutsema hakata.

Mulle tundub, et selle algatuse point ongi teekonnas ehk Nõlvaku sõnul "arutlevas rahvademokraatias" samavõrd kui tulemuses.

Kuidas mõjub kodanikega suhtlemine halduskoormusele?

Tundub ehk natuke veider lähenemine, aga just sellisel teemal ma äsja Brüsselis esinemas käisin.
Kutse tuli epractice.eu - portaalilt, mis koondab põnevat infot e-valitsemise kohta. Portaalist leiab uudiseid e-riigi praktikate kohta, võimalusi taotleda oma projektideks raha ning hulga inimesi, kes tegelevad samasuguste e-asjadega.

Eesti e-saavutusi on ingliskeelsete case-kirjeldustena avaldatud 9. Nende seas ka osalusveeb.
Seminari korraldajad võtsidki ühendust selle case põhjal. Et oleks vaja näidet, kuidas vähendada kodanike vaeva riigiga suhtlemisel ja vastupidi.

Tavaliselt räägitakse halduskoormuse puhul tõhusast valitsemisest - sellest, kuidas teha vähema reguleerimisega rohkem asju korda. Näiteks riigile on koormav, kui ta peab mingi oma kehtestatud seaduse täitmise kontrollimiseks kulutama palju ametnike aega ja järelikult riigi raha. Ettevõttele on koormav, kui ta peab esitama liiga palju aruandeid, selmet iga ametkond võiks vajaminevad andmed riigi infosüsteemidest lihtsalt välja otsida. Loe näiteks, mida sellest arvab Siim Raie - ta rääkis sel teemal riigiametnike foorumil. Tema meelest tuleks tehnoloogiat kasutada, et kodanike elu kergemaks teha. Samuti soovitas ta kaasata sihtgruppi nendele mõeldud lahenduste väljatöötamisse.

Kodanikule on koormav, kui ta peab oma mure või ettepanekuga pöörduma mitmesse ametkonda. Kui ta ei leia üles seda infot, teenust või seadust, mida tal parasjagu vaja on.
Osalusveebis saab ta oma ettepaneku kirja panna ning see suunatakse edasi õigesse kohta - pädevale ametkonnale vastamiseks.

Selge see, et uute ideedega tegelemine ja kirjadele vastamine küll ametnike halduskoormust ei vähenda. Samuti eelnõude läbiarutamine kodanikega toob pigem tööd juurde. Aga kui see tegemata jätta, siis tekivad uued hädad. Riik muutub õhukeseks ja ametnikud tõhusaks nagu robotid. Ja siis küsime jälle, kas sellist riiki tahtsimegi? Kas eelistame vähem seadusi või pigem selliseid, mis kodanikele korda lähevad?

Riigikogu kiidab Loomakaitse Seltsi

Riigikogu pressiteatest loen, et maaelukomisjoni esimees Kalev Kotkas tõdeb, et koostöö Eesti Loomakaitse Seltsiga (ELS) on olnud sisukas.

„Maaelukomisjonil on hea meel, et koostöö sotsiaalpartneri Eesti Loomakaitse Seltsiga on olnud asjalik ja sisukas. Kokkuvõttes on Eesti Loomakaitse Seltsi poolt tehtud üheteistkümnest ettepanekutest ühel või teisel moel lahendatud kaheksa, üks ei leidnud arvestamist ja kahe ettepaneku kallal töö jätkub."
Jutt käib loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõust, mille suhtes polnud üksmeelt kerge leida.
Seaduseelnõu menetlemisel osalenud ELSi esindajad andsid käesoleva aasta alguses Riigikogule üle ettepanekud riikliku loomakaitsesüsteemi muutmiseks koos 51 014 interneti vahendusel kogutud allkirjaga.

Linnateater vs Kultuurikatel

Kusjuures ma ei julgeks 100% nõustuda hullunud kommentaatoritega, et see Edgari viimane rahvaküsitlus nii kohutav on. Edgar muidugi on, aga kui seda korraldaks keegi teine? Tahame ju, et rahvas ka suuri asju otsustaks, ja mu arust ei saa öelda, et siin võrreldakse võrreldamatut.

Pigem on ülesandepüstitus iseäranis intrigeeriv ja mulle meeldiks see mingile väitlusrühmale või ühele kogukonnale siduvalt otsustada anda, kuigi pigem konsensuslikult, mitte neetud demokraatiaga.

Kultuurilembelistele oleks ju palju lihtsam otsustada anda kas Linnateater või vabadusesammas; kas Kultuurikatel või Ülemiste mitmetasandiline ristmik. Autojuhid valiks midagi muud, looduskaitsjad kolmandat, penskarid neljandat jne. Kui raha ikka nii vähe on, tuleb teha igasuguseid valikuid, kärpida kõike, seada valusaid prioriteete jne.

Mina näiteks ei suuda otsustadagi selles valikus; nii et minu arust on tegemist eelkõige erakordselt põneva eksperimendiga ja hääletustulemusest rohkem huvitab mind arenev diskussioon.

mäsu jätkub

Eile üritas Kalev Meedia reporter pool päeva kaasamise teemal lugu teha, oli kuri, et Ansip keeldus Tartus intervjuust, kuna "pole EMSLi kirjaga veel tutvuda jõudnud" vms. Räägime siis kuu aja eest saadetud kirjast. Lugu lõpuks ei tulnudki, kuna "toimetaja ei näinud teemat". Peaminister ka ei näe.

Samuti oktoobris tegid ühispöördumise ka noorteühendused ja nüüd saatsid ametiühingute härrad samalaadse ühisprotest. Tea, kas kujuneb ka mingi reljeefsem foon lõpuks välja või vajub ikka ära jälle? Või mida ikkagi teha?

Kommenteeri, Hille, anonüümselt :)

Tehke mu tänav korda!

Briti tuntuim e-demokraatia tegelane Tom Steinberg räägib Guardianis oma töödest ja oma organisatsiooni My Society tulevikust.

Steinberg ja Co on olnud pea kõikide algatuste taga, mis toovad riiki kodanikule lähemale ja vastupidi, muidugi kasutades veeb 2.0 võimalusi. Eriti vabavaralisi.

Tahad teada, milline on rahvaesindajate tegelik tööviljakus? - theyworkforyou.com
Miks on peaministri kodukal 9 miljonit allkirja e-petitsioonidele?
Sõitsid jalgratta teeaugus sodiks? - kaeba kohalikule omavalitsusele.

Steinbergi iroonilisi kuid revolutsioonilisi sõnumeid kuulatakse võimukoridorides tähelepanelikult. Hiljuti andsid Tom ja teised eksperdid valitsusele soovitusi, kuidas infoühiskonnas ellu jääda ja riiki reformida - loe Power of Information review ja valitsuse kommentaare.

Raportis pannakse valitusele südamele toetada kodanike väljapakutud innovaatilisi lahendusi ning teha avaliku teabe kättesaamine lihtsamaks ja mugavamaks. Ikka eesmärgiga anda inimestele ja ühendustele rohkem infot ja rohkem voli, et enda ja ühiskonna suhtes otsuseid teha ja elu-olu parandada.

Põhiseadus + Veeb 2.0 = e-demokraatia

Vaikselt aga visalt on tehnomaailm end riigitegelaste juttudesse sisse söönud. E-riigi asemel räägitakse pigem e-valitsemisest. See ei tähenda mitte ainult mugavamaid teenuseid, vaid paremat suhtlust kodanike ja riigi vahel.

Rahvusvahelistel konverentsidel võib parlamendiliikmete või tipp-ametnike suust kuulda sõnu nagu e-osalemine, e-demokraatia. Praegu valmistavad oma e-demokraatia soovitusi ette nii Euroopa Nõukogu kui OECD. E-valitsemist näevad meist kogenumad riigid kui päästerõngast demokraatia pankrotist. Selles kriisis pole tegu rahandus- ja majandusraskustega – see, mis kahaneb ja kuivab, on hoopis usaldus riigi ja inimeste vahel. Valimistel ei viitsita osaleda, erakondade liikmeskond vananeb, riigi info ja otsuste vastu ei tunta huvi.

Veeb 2.0 maailmas on oluline sotsiaalne meedia ehk lingid inimeste vahel: kõik vikid ja blogid ja muud võimalused infot luua ja jagada. Kui inimene neid kanaleid niikuinii kasutab, siis miks mitte ajada nende kaudu ühiskonnale olulist asja? Näiteks aktiivse kodanikuna avaldada e-kanalites oma arvamust riigi otsuste suhtes. Ning vastupidi – riik peaks otsima teed inimeste (virtuaalsesse) suhtevõrgustikku.

Aga mis puutub siia põhiseadus? Aga niimoodi, et meil kõigil on õigus infot saada ning samuti oma ideid ja arvamusi vabalt levitada. Kuidas ja milliste kanalite kaudu seda õigust kasutada – selles on küsimus.