Tehke mu tänav korda!

Briti tuntuim e-demokraatia tegelane Tom Steinberg räägib Guardianis oma töödest ja oma organisatsiooni My Society tulevikust.

Steinberg ja Co on olnud pea kõikide algatuste taga, mis toovad riiki kodanikule lähemale ja vastupidi, muidugi kasutades veeb 2.0 võimalusi. Eriti vabavaralisi.

Tahad teada, milline on rahvaesindajate tegelik tööviljakus? - theyworkforyou.com
Miks on peaministri kodukal 9 miljonit allkirja e-petitsioonidele?
Sõitsid jalgratta teeaugus sodiks? - kaeba kohalikule omavalitsusele.

Steinbergi iroonilisi kuid revolutsioonilisi sõnumeid kuulatakse võimukoridorides tähelepanelikult. Hiljuti andsid Tom ja teised eksperdid valitsusele soovitusi, kuidas infoühiskonnas ellu jääda ja riiki reformida - loe Power of Information review ja valitsuse kommentaare.

Raportis pannakse valitusele südamele toetada kodanike väljapakutud innovaatilisi lahendusi ning teha avaliku teabe kättesaamine lihtsamaks ja mugavamaks. Ikka eesmärgiga anda inimestele ja ühendustele rohkem infot ja rohkem voli, et enda ja ühiskonna suhtes otsuseid teha ja elu-olu parandada.

Põhiseadus + Veeb 2.0 = e-demokraatia

Vaikselt aga visalt on tehnomaailm end riigitegelaste juttudesse sisse söönud. E-riigi asemel räägitakse pigem e-valitsemisest. See ei tähenda mitte ainult mugavamaid teenuseid, vaid paremat suhtlust kodanike ja riigi vahel.

Rahvusvahelistel konverentsidel võib parlamendiliikmete või tipp-ametnike suust kuulda sõnu nagu e-osalemine, e-demokraatia. Praegu valmistavad oma e-demokraatia soovitusi ette nii Euroopa Nõukogu kui OECD. E-valitsemist näevad meist kogenumad riigid kui päästerõngast demokraatia pankrotist. Selles kriisis pole tegu rahandus- ja majandusraskustega – see, mis kahaneb ja kuivab, on hoopis usaldus riigi ja inimeste vahel. Valimistel ei viitsita osaleda, erakondade liikmeskond vananeb, riigi info ja otsuste vastu ei tunta huvi.

Veeb 2.0 maailmas on oluline sotsiaalne meedia ehk lingid inimeste vahel: kõik vikid ja blogid ja muud võimalused infot luua ja jagada. Kui inimene neid kanaleid niikuinii kasutab, siis miks mitte ajada nende kaudu ühiskonnale olulist asja? Näiteks aktiivse kodanikuna avaldada e-kanalites oma arvamust riigi otsuste suhtes. Ning vastupidi – riik peaks otsima teed inimeste (virtuaalsesse) suhtevõrgustikku.

Aga mis puutub siia põhiseadus? Aga niimoodi, et meil kõigil on õigus infot saada ning samuti oma ideid ja arvamusi vabalt levitada. Kuidas ja milliste kanalite kaudu seda õigust kasutada – selles on küsimus.

Juristid soovivad kaasamist

Näe, ma ei pannud tähelegi, et juristide liidu juht Priidu Pärna mainis oma neljapäevases kolumnis ka kaasamise vajalikkust ning kodanikuharidustki. Mitte, et ma mäletaks, et ta Justiitsministeeriumi kantslerina nüüd suur kaasamise fanaatik olnuks, aga ikkagi tore. Ma oleks sisimas pigem arvanud, et tähtsate juristide meelest on õigusloome just spetsialistide asi. Õnneks eksisin.

"Õigusriigi tagatiseks on õigusnihilismi ehk õiguse eitamise vastu seismine. Meie kooliprogrammis tuleb paremini selgitada, kui tähtis on kinni pidada õigusest kui ühiskondlikust kokkuleppest. Liikluseeskirja eiramine on näide, kuidas kogukonna arusaam reeglitest on omandanud täiesti teise kuju võrreldes kirjutatud õigusega. 

Õigusest kinnipidamist aitaks tugevdada ka see, kui õigusloome kujundamisse kaasataks rohkem kodanikuühiskonda, kuid kahjuks teeb selles osas tegelik elu vähikäiku. Hoolimata lubadustest valimisprogrammides."

Kogu lugu

Kolm head lugemist

Hannes Rumm illustreeris Linnalehes ja oma ajaveebis toredalt igapäevast kaasamist/informeerimist. Elementaarne, aga no ei tule miskipärast ametnikud mõne asja peale, ega Eestis kodanikudki veel alati, et õu, me saame ju ise oma asju korraldada.

Teise näite tõin ise hea kodaniku ajaveebis, kuidas Riigikogu liikmetega suhtlus mingitel tingimustel käia võiks. Nimetaksin samuti kaasamiseks.

No ja mööda ei saa Noam Chomsky intekast tänases EPLis - naersin täna KATA seminarile kõndides kõva häälega tänaval, kuigi kurb oli ikka ka. Lugege: kodanikest, ühiskonnast, otsuste tegemisest jpm.

Ideekonkursi preemia sai Maiko Mõtsar

Maiko Mõtsari idee tunnistati parimaks siseministeeriumi ideekonkursil "Lihtne elu - aita avalikke teenuseid paremaks teha".

Mõtsar soovitas avada interneti kaudu end ID-kaardiga tuvastanud inimesele ligipääs ka dokumentidele, mida avalikku dokumendiregistrisse ei lisata, kuid mis teda puudutavad. Selline lahendus võimaldaks sidet omavalitsuse ja elaniku vahel märgatavalt tugevdada ja suhtlemist oluliselt lihtsustada. Näiteks saaks inimene sel moel kiirelt ülevaate tema poolt esitatud avalduste menetlemise seisust, seda puudutavate koosolekute protokollidest või otsustest jne.

Idee autor saab preemiaks 15 000 krooni, au ja kuulsuse. Viimane tähendab seda, et ideega hakkab tegelema siseministeeriumi meeskond, kes veab omavalitsuste ühtse dokumendihalduslahenduse loomise projekti.



Vt ka seda postitust