28.12.08

Millist Eestit me nüüd tahame?

Kui üks asi on hästi ära tehtud, siis tekivad uued tegemist vajavad asjad.
Paremat ühiskonda - kõlab idealistlikult, eksole - ei saa kunagi päriselt ära teha. Sinna suunas saab aga eesmärke seada ja tasapisi liikudagi ning seejuures on teekond võib-olla olulisemgi kui kohalejõudmine.

Rainer Nõlvak ja co on ette võtnud uue asja, mille pealkiri on Minu Eesti ja alapealkiri võiks olla "unistus paremast ühiskonnast". Ekspressis ilmunud Nõlvaku artiklit kommenteerib oma blogis tabavalt eks-ta-ole nimeline kirjutaja: aasta kodanik unistab bürokraatiavabast otsedemokraatlikust Eestist.
Ma olen eks-ta-olega nõus , et ametnike igapäevase tegevuse jälgimine veebi kaudu ei looks tõhusamat riiki. Samas sellised uitmõtted pole Minu Eesti peamine point.

Nõlvak ärgitab mõtlema, kuidas üks või teine asi Eestis päriselt peaks käima ja küsib "Kui palju see sulle tegelikult korda läheb?" Neid asju, mida on vaja ära teha, on muidugi üüratult palju aga millised on meie jaoks kõige tähtsamad? Mille peale meie ühist raha kulutada? Mis võivad olla lihtsad, tee-see-ise-ära-lahendused keerulistele probleemidele? Koos arutades saab selgemaks, kus suunas tasub tegutsema hakata.

Mulle tundub, et selle algatuse point ongi teekonnas ehk Nõlvaku sõnul "arutlevas rahvademokraatias" samavõrd kui tulemuses.

Kommentaare ei ole: